Quotes from Auri Jürna

GILLES: Novellikogu „Kooselu väikesed kuriteod” on õigemini kogumik halbu novelle, sest teooria, mida ma nendes arendan, on niivõrd pessimistlik. Ma kirjeldan seal abielupaari kui mõrvarite tandemit. Neid ühendab algusest peale vägivald, iha, mis neid teineteisele otsa viskuma paneb, mis ühe keha teise sisse lükkab, tõuked, mida saadavad oiged, higi ja inin, võitlus, mis lõppeb alles siis, kui mõlema jõuvarud on ammendatud ja tehakse relvarahu, mida nimetatakse orgasmiks. Kui need kaks mõrvarit nüüd tahavad, et nende tandem püsima jääks, siis sõlmivad nad vaherahu, see tähendab abielluvad ja asuvad üheskoos võitlusse ühiskonnaga. Nad nõuavad õigusi ja privileege. Kui nad vajavad vaikust ja teiste inimeste aukartust, siis näitavad nad kõigile oma kisklemiste vilju, oma lapsi. Nüüd on nad maha saanud pettuse šedöövriga! Kaks vaenlast õigustavad nüüdsest kõike perekonna nimel. Perekond on nende jultumuse tipp! Kuna nad serveerivad oma loomalikku ja tiirast amelemist tervele inimkonnale osutatud teenena, sest nad aitavad kaasa liigi püsimajäämisele, siis on neile lubatud hea kasvatuse nimel jagada võmme, karistusi ja jalahoope, teisi segamatult oma rumaluse ja müraga häirida. Perekond on egoism altruismi sildi all... Siis jäävad mõrvarid vanaks, nende lapsed lahkuvad kodust, et luua uusi mõrvarite paare. Kuna vanadel röövloomadel ei ole oma vägivalda enam kellegi peal välja elada, siis ründavad nad teineteist, nagu kunagi ammu, kui nad esimest korda kokku said, aga sugutamisliigutuste asemel kasutavad nad nüüd lööke allapoole vööd. Selles võitluses on lubatud kõik: hullumeelsus, kurtus, ükskõiksus, seniilsus. Võitjaks jääb see, kes teise matab. Selline ongi abielu, mõrvarite liit, kes esmalt teistele, siis teineteisele kallale tikuvad, pikk tee surmani, millel vedeleb hunnik laipu. Noor abielupaar tahab teistest inimestest lahti saada. Vanas abielupaaris tahab kumbki partnerile otsa peale teha. Kui te näete meest ja naist õnnepalees, siis katsuge mõistatada, kummast saab mõrvar.

noorte luuletajate
turvakodus
on koht kõikidele vastsetele värsiseppadele
kes poeesiaga leibagi suhu ei saa

kui minna mööda koidula tänavat
pöörata vasakule underile
paremale üdile ja
sammuda nii kolm minutit
siis doris kareva on uksel valmis
vaese noorpoeedi mantlit kaabut
nagisse riputama

seal nad siis kõik passivad
luulehiiud
suur süda südame sees
valmis värsketele pegasustele
tubakat pakkuma
(alkohol sai juba otsa
ja enne hommikut kätte ei saa
kivisildnikul on küll mingid omad joped
kes salakat tooks
aga jan kaus ei luba -
ta töötab sirbis)

kirun jani
lähen kööki ütlen et
punnu vaikselt tühjeneb

kui algabki supi vorpimine

mida mu silmad näevad

elo viiding kartuleid lahti riietamas
sinijärv frikadelle keetmas
rooste käed filigraanselt tilli hakkimas

mida mu silmad näevad

köögikomandol on oma viski

ei viitsi janile enam kaussi panna
tal tegelikult sulnid tükid ja dreamphish oli ju päris hea bänd

mõtlen hoopis

kui saan suureks
tahan hakkida tilli
nagu jürgen rooste

"Kas oled tähele pannud, et kõik masinad on loodud mingiks otstarbeks?" küsis ta Isabelle'i käest. "Neid ehitatakse, et ajada sind naerma, nagu näiteks see hiir siin, või siis selleks, et öelda sulle õiget aega, nagu kellad, või siis täita sinu hing imetlusega, nagu automaton. Võib-olla sellepärast teebki katkine masin mind alati veidi kurvaks, sest see ei ole enam võimeline tegema seda, milleks ta loodud oli."
Isabelle võttis hiire, keeras selle uuesti üles ning pani letile.
"Äkki on inimestega samamoodi," jätkas Hugo. "Kui sa kaotad oma otstarbe, siis oledki nagu katkine masin."

KINNUNEN

Vajutan nina
vastu panga akent.
Inimesed sees
imestavad ja
vaatavad.
Nende meelest
ei oska ma
suhelda.

Kui see tunne, mis meid jättis
teineteise hooleks,
jahtub, siis me jagame ta
vennalikult pooleks.
Sulle saavad rõõmud rohked,
mulle saavad valud.

Siis kui oled läinud
ilma, mis on kaunim suurem,

märkan - olen petnud sind,
sest minu pool on suurem.

ALA: Ema, kas teie olete õnnelik?
ELEONORA: Mis asja?
ALA: Ma küsin, kas te olete õnnelik! On see väga veider küsimus?
ELEONORA: See on väga ebadiskreetne küsimus.
ALA: Mispärast? Kas siis õnnelik olla on häbiasi?
ELEONORA: Ei, seda vist küll mitte...
ALA: See tähendab, et teie ei ole õnnelik, ema! Sest teie häbenete. Igaüks häbeneb õnnetu olla. Nii nagu häbenetakse õppimata koolitükke või vistrikke. Kõik, kes ei ole õnnelikud, tunnevad end süüdlastena, nagu oleksid nad kurjategijad.
ELEONORA: Õnnelik olla on meie uue ajastu vabastatud inimese õigus ja kohus. Nõnda õpetas mind Stomil.
ALA: Ahaa, sellepärast siis kõik häbenevadki. Ja mis teie ise arvate?
ELEONORA: Ma tegin, mis ma suutsin.
ALA: Kas tema heaks?
ELEONORA: Ei, enda heaks. Ta ise käskis mind.
ALA: See tähendab siis, et just nagu tema heaks.
ELEONORA: Selge, et tema heaks.

Silmad on väsinud lugemisest
aga teisiti ei oska olla
ikka lugedes
sügis on liiga äkki tulnud
vahel ei märkagi et aastaaeg vahetub
lehekülgede vahetumine
on justkui elulisem
või tajumine kuidas aeg
möödub teetasside kaupa
kuupäevadest olulisem
on sinu silmade nägemine
igal õhtul ja hommikul

minul, nagu temalgi, on vaja õige vähe.
unenägusid, unistusi.
mälestusi. löökide pehmenemist.

kohvi hommikul, õhtul üheskoos süüa.
mõttekaaslasi, uudiseid.
avatud uksi. hellust.

võimalust end
enda valitud vahenditega teostada.

Margus Mikomägi: Äkki ei paku teemad, millest teatris räägitakse, mulle enam midagi?
Helle Meri: Teemad? Selle kohta ei oska ma midagi öelda. Kui vaatad pealkirja, kas sa siis tead, mida oodata? Ei maksa seda teatriasja endale nii traagiliseks teha. Ole laps, kes laseb ennast üllatada ja üllatab ise teisi. Kui sa enda sisse ära kaod, siis ei ole ka teised inimesed sinust enam huvitatud.

Dill was off again. Beautiful things floated around in his dreamy head. He could read two books to my one, but he preferred the magic of his own inventions. He could add and substract faster than lightning, but he preferred his own twilight world, a world where babies slept, waiting to be gathered like morning lilies. He was slowly talking himself to sleep and taking me with him, but in the quietness of his foggy island there rose the faded image of a gray house with sad brown doors.
"Dill?"
"Mm?"
"Why do you reckon Boo Radley's never run off?"
Dill sighed a long sigh and turned away from me.
"Maybe he doesn't have anywhere to run off to..."