Quotes from Punane ja sinine

Mida rohkem inimesed tunnetavad stagnatsiooni, seda rohkem kuuleme televiisorist, kuidas valitsusjuht ütleb, et me teeme kõik hästi ja teeme tulevikus veel paremini, ning nüüd juba ütleb president ka, et meil pole nii head valitsust kunagi olnud, ja varsti enam ei olegi viisakas kuidagi teistmoodi arvata. Mis see siis parem on kui Savisaar? Kui me räägime demokraatiast, siis pole tähtis, kas on Ansip või Savisaar ja Laar ja keegi teine vahelduksid. Ükskõik kui hullud nad eraldi võttes on, hea on just nende vaheldumine. Või ükskõik kui hea keegi eraldi võttes on, aga kui vaheldumist üldse ei toimu, siis läheb asi käest. Iga vaheldus toob kaasa uue paradigma, avab mingi ruumi teistele huvidele või vaadetele.
Praegu näeme, kuidas ruum järjest rohkem sulgub ja tekib mingi enesekaitse. Võimu enesekaitse oli nõukogude süsteemi väga märkimisväärne omadus. Mida väiksem on ruum, seda totalitaarsemaks see muutub. Meil seda veel ei ole. Meil on ruum suhteliselt avatud, aga tendents liigub ruumi sulgumise poole.

Kui me vaatame meie kõige nooremaid poliitikuid – ma mõtlen nüüd Res Publicat – siis nemad eitavad üldse igasugust varasemat tarkust, eitavad seda, et enne neid on ka mingisugune kogemus olnud ja et nemad tegelikult kannavad mingit jätkamise kohustust. Seda tunnet neil ei ole. See on pubeka suhtumine: mina tulen ja kõik on uus ning teen, mis tahan! Ja see on minu jaoks tarkuse vastand.

Meie hädade juur tundub peituvat mitte väljaspool, vaid meis endis, meie identiteedi nõrkuses ja siit tulenevas väheses julguses teha otsustav lahtihüpe minevikust. Ma ei mõtle sellega mitte loobumist ikka veel poolikust mälutööst – minevikuvarjude päevavalgusse toomine ja minevikupainete võitmine on identiteedi karastamise paratamatu osa. Läbitöötamata, kriitiliselt mõtestamata minevikukogemus on kui klimp kurgus ja pomm jalus.

Seitsmeteistkümne aastaga on üles kasvanud ja haridust saanud uus põlvkond asjalikke, maailma näinud, oma võimetes veendunud haritlasi, ettevõtjaid, omavalitsusjuhte, riigiametnikke, arvutigurusid, põllumehi. See on potentsiaal, mis vajab paremat väljundit, kui pakub praegune Eesti avalik elu. Lisaks senise majandusmudeli ammendumisele on seega põhjust võtta teravalt tähelepanu alla senise poliitikamudeli ammendumine.

Võitluse nõukogude aja jäänukitega saab võita vaid siis, kui ühiskonnas kujuneb täisleppimatus nõukoguliku mentaliteedi ja nõukaaegsete võimumeetodite kasutamise vastu, tehku seda kes ja kus tahes. Need, kes on üle 50 aasta vanad, mäletavad hästi vihjete ja kuulujuttude kaudu võimendatavad hirmu ja kahtlustamist; suletud kabinetis “ustavate ringis” langetatavaid otsuseid ja telefoniõigust; pugemist, tutvustega susserdamist ja ajuvaba kuulekust ülemustele.

Näib, et Eesti ühiskonnas ei kehti enam mõisted nagu kuldne keskiga, karjäärirada või elukaar. Lapsepõlvest küpsuseni tõusev elukaar on asenunud kujutlusega ellu astumisel lootusrikkast, tipust algavast ning siis aste-astmelt allapoole suunduvast teekonnast.

Prantsuse sotsiaalfilosoofi Pierre Bourdieu järgi on üheks ühiskonnakihte eristavaks teguriks kultuuritarbimine. Eestis see aga üksüheselt ei kehti – madalamasse keskkihti kuuluvad eestlased soovivad osta raamatuid, käia kontsertidel ja tarbida kõrgkultuuri täpselt sama palju – või rohkemgi – kui ülemised ühiskonnakihid.

Poola sotsioloog Piotr Sztompka, üks sügavamaid Ida-Euroopa arengute mõtestajaid, on nimetanud postkommunistlikku siirdeaega sotsiaalseks ja kultuuriliseks traumaks. Sellest traumast toibumiseks on vaja ühiskonnas põlvkondade vahetust, vabaduses väljakujunenud ja nüüdisaegse hariduse saanud uue vaimse eliidi esilekerkimist. Eestis on vabana kasvanute põlvkond end juba märgatavaks teinud nii ettevõtluses, uues meedias, kultuuris kui ka poliitikas. Kuid demokraatia arengu jaoks on otsustav uue laine esilekerkimine kodanikuühiskonna eestvedajatena.

Muulaste probleemi lahendamisel sattusime silmitsi eestlaste endi ajalooteadvuse ja identiteedi lahendamata küsimustega. Kes me õieti oleme, kust tuleme, kuhu läheme? Kui väärtuslikuks ise peame oma keelt ja sellesse kodeeritud ainulist looduse ja maailmatunnetust? Kas oskame seda teistele tõlkida ja ligitõmbavaks muuta? Kas teame ise, milline on meie rahva olemasolu tähendus, millist sõnumit tahame edastada nii oma lastele ja lastele kui ka teistele rahvastele, kellega oleme üleaedsed globaalses külas? Oleme teadvustanud oma piiripealsuse, kuid vale oleks leppida perifeersusega.

Kiiresti käibele läinud müüdid tädi Maalist ja kahest Eestist viisid paraku sotsiaalteadlaste algatatud diskussiooni kiiresti tuttavatele rahvusliku enesehaletsuse ja lihtsameelsete unistuste radadele. Meie õnnetuolekul on kivirähaliku tragikoomilisuse varjund. Selle ilusaks näiteks on metsavendluse paroodia Ülo Voitka, kes väljub vanglaväravast, emmates televiisorit.