Quote from To Kill A Mockingbird by Harper Lee
DILL: Nirksilm, kas keegi on sulle kunagi hullupööra meeldinud?
NIRKSILM: Ikka.
DILL: Kes?
NIRKSILM: Isa. Ja onu Jack.
DILL: Nemad ei lähe arvesse.
NIRKSILM: Miks nemad siis arvesse ei lähe?
DILL: Nemad on perekond. Ma mõtlen niimoodi, et oleks ilus.
NIRKSILM: Perekond ongi ilus.
DILL: Aga ma mõtlen nii... nagu luuletus.
NIRKSILM: Nagu luuletus?
DILL: Jah, nagu luuletus.
NIRKSILM: Kas sulle on keegi, nagu luuletus...?
DILL: Jah.
NIRKSILM: Kes?
DILL: Sina.
NIRKSILM: Mina?
DILL: Jah. Sina. Sina oledki see luuletus, mida ma tean ja endamisi pomisen. Su varbad on riimid ja sõrmed on meeltes sorivad värsid... Su juuksed on kõdi mu silmanurgas ja sinu nina on üks soe mälestus mu õla vastas. Su silmad on kaks päikest vihmasel päeval. Ja su huuled on lodjad, millel armunud naeratused kiiguvad. Sinu põsed on õhetuse hullavad õed, kes punastades reedavad, et sa meeldid mulle just sellisena. Ja sinu pilk on õrn nagu härmatis ripsmeil. Vaevalt jõuad teda märgata, kui ta sulab ja pisarana põsele voolab. Ja sellest pisarast saab järv, kuhu võib uppuda. Aga see on õnnelik uppumine.
