Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks.
9.03/1914 ”Ei või iial teada, mis sünnib tulevikus” ei põhjenda kuidagi praeguse seisundi talumatust.
21.01/1922 “Öelda, et sa mind maha jätsid, oleks väga ülekohtune, aga et ma olin maha jäetud – ja ajuti kohutavalt maha jäetud -, on tõsi.”
