Results for: Seth Godin

Kontsert ei seisne ju üksnes muusikas, ega? Ja restoran toidus. Tähtsad on ka rõõm, suhestumine ja põnevus.
Naljakas: õppida lisama rõõmu, looma kunsti või panustama inimlikkust on palju lihtsam, kui õppida mängima kitarri. Samal põhjusel lihvime me tehnikat ja alles siis muretseme rõõmu lisamise pärast.
Kui sa kavatsed näha kogu seda vaeva laulu selgeksõppimise ja esitamise nimel, siis LAULA. Laula valjusti, tundega ja nagu sa mõtleksid kõike tõsiselt. Kanna see ette, mitte ära anna üle nagu pangateller. Kui sa vastad telefonile või tervitad mind oma kabinetis või tuled koosolekule või kirjutad midagi, siis parem ära näe vaevagi, kui sa asja lihtsalt ära teed. Laula või istu kodus.

Praegusel hetkel on sinu ülemus koosolekul ja arutab nõukoguga, kas sinu lepingut uuendada või mitte.
Kui palju oleks asjakohane muretseda? Kas sellest on abi, kui sa pühendad tohutus koguses teadlikke ajutsükleid soovimisele, tahtmisele ja ihkamisele, et koosolek lõppeks teatud kindla tulemusega? Aga
mis siis, kui sa pühendaksid sellele kogu oma vaimse jõu? Ikka ei aita.
Asjapulgad on aru saanud, et me saame iga päev ära kulutada vaid teatud hulga ajutsükleid. Kui me kulutame kas või ühe tsükli olukorrale, mis ei allu meie kontrollile, läheb see meile maksma märkimis-
väärse hulga võimalusi. Sinu konkurent kulutab aega tuleviku loomisele, sina aga istud ja soovid, et maailm oleks teistsugune. Sa oled seotud teatud vaate, kindla tulemusega ja kui seda ei juhtu, kulutad sa aega, leinates maailma, mida sa tahtsid, aga mida ei tulnud.
Kui leti taga seisab tige klient, siis võime ju vanduda tema kehva otsustusvõimet või maailma, mis ta meie juurde tõi, aga asjapulk on aru saanud, et olukorraga leppimine ja selle paremaks muutmine on parem kui ükski teine alternatiiv..

„Inimesed hakkavad minu üle naerma.“
See ongi kogu asja iva.
Kunagi esines kindlasti olulisi evolutsioonilisi põhjusi, miks riski vältida. Näiteks mõõkhambulised tiigrid suutsid su päeva täiega ära rikkuda.
Aga nüüd – peaaegu kõigi kunstide puhul, millest ma siin räägin – on ainus risk mõningane ajakaotus (aeg, mille sa oleks nii ehk naa ära raisanud) ning suur tõenäosus, et sinu üle hakatakse naerma.
Keskkool.
Tihti näib kõik taanduvat keskkoolile.
Vastupanuga võideldes ning koostades nimekirja põhjustest, miks sa oled skeptiline, ülemäära hõivatud, väheste rahaliste võimalustega ja üleüldiselt võimetu kunstiga tegelema, lisa palun loendisse „ja inimesed hakkavad minu üle naerma, kui ma proovin“.
Tubli. Nüüd on sul vähemalt üks päris põhjus kirjas.
Kas sinu üle on kunagi naerdud? Mitte sinuga koos, vaid sinu üle? Pilkavalt. Parastavalt. Me mäletame seda kogu elu ning see mõjutab tänaseid otsuseid, ehkki need, kes koolis sinu üle naersid, ei mäleta enam su nimegi.

Mõned kunstnikud töötavad selleks, et muuta iseennast. Kunsti tegemise protsess ning loodud tulemused on suunatud üksnes loojale endale. Läbi metsa kõndides vilistamine on kunstivorm, aga sa ei tee seda lootuses, et orav aplodeerib.
Ent suurem osa meist teeb oma kunsti enamjaolt publiku jaoks. Me tahame kedagi muuta. Meie siht on teha neid õnnelikumaks, neid kaasa haarata, neid oma kliendiks saada.
On kaks põhjust, miks on väga tähtis teada, kelle heaks sa töötad. Esiteks võimaldab publiku mõistmine sul tööd suunata ning saada tagasisidet, mis aitab järgmine kord paremini teha.
Teine põhjus? See näitab, kellest mitte välja teha.
Kunsti pole võimalik teha kõigi jaoks. Konfliktseid eesmärke on liiga palju, müra on kaugelt liiga palju. Kunst kõigi jaoks on keskpärane, igav ja ebatõhus.
Kui sa ei tee publikut endale selgeks, teed lõpuks kunsti kõige lärmakamate ja tujukamate kriitikute jaoks. Ja see on raiskamine. Selle asemel keskendu publikule, kelle valid sina, kuula neid, ilma et teistest väljagi teeksid. Tee seda sorti klient õnnelikuks, teised võivad minna ja poksikotti taguda.

The first thing you do when you sit down at the computer
Let me guess: check the incoming. Check email or traffic stats or messages from your boss. Check the tweets you follow or the FB status of friends.
You've just surrendered not only a block of time but your freshest, best chance to start something new.

Lab assistants do what they're told. Scientists figure out what to do next.
It's not a surprise when a scientist is surprised. That's what happens when she is doing her job properly. To explore, to follow hunches, to see the landscape and plot a new course. Setting yourself up to be surprised is a conscious choice.

There are services online that will take your photograph and turn it into an Andy Warhol-style silkscreen. While this might be artistic, it's not art. Any time you can say "xxx-style," it has ceased to be art and started to be a process.

People don't believe what you tell them.
They rarely believe what you show them.
They often believe what their friends tell them.
They always believe what they tell themselves.

-- Posted by Seth Godin on July 29, 2006

By the way, it's possible to be naive and happy. It's difficult to be naive and productive, though.

Purple cows live in fields where it's possible to reinvent what people expect.

We ought to be much more concerned about mediocrity than failure.
If you can't fail, it doesn't count.
This isn't the same thing as taking a risk. In fact, the riskiest thing we can do right now is do nothing.

Management is about manipulating resources to get a known job done.
...
Leadership, on the other hand, is about creating change that you belive in.

I am a laser beam. Opportunities will try to cloud my focus, but I will not waver from my stated goal and plan—until I change it. And I know that plans were made to be changed.

Real artists ship.