Quotes from Susanna Kuusik

You should just stay away from your potential. I mean, that is something you should leave absolutely alone. You’ll mess it up! It’s potential, leave it! And, anyway, it’s like your bank balance: you always have a lot less than you think.

Kui kunst üldse midagi õpetab, siis just inimliku olemise privaatsust (ja seda eeskätt kunstnikule endale).

Esialgu ilmutavad kultuur ja aeg endid süütul kujul - omal jõul kokkuloetud lausetena, huvina raamatupiltide või kellaseierite muutuvate asendite vastu. Laste vastu on Kultuur ja Aeg nagu head onud, kes ootavad ja vaatavad ning meenutavad köhatusega oma kohalolekut.
Kes neile aga kord läheneda tahab, sellele annavad nad jalamaid mõista, kui väga tema käekäik nendest sõltub, muutuvad pealetükkivalt ülbeteks ja ligipääsmatuteks.
Kes nende iseloomu paremini tundma õpib, selle silmad lähevad lahti ja ta näeb nende osavad ja võluvad valed läbi. Siis selgub, et kõik on vastupidi - nad sõltuvad ise täielikult igast uuest sugupõlvest. Kui see on headuseta, leige, pealiskaudne ning kalk, siis häda Kultuurile ja häda Ajale.

Elus tuleb mõnikord hoiduda teatud formulatsioonidest. Mõnikord võib öelda: ma olen loll. Ma olen hull. Enamasti võibki nii öelda. Enamasti see ainult turgutab, kui nõnda ütled. Aga mõnikord ei tohi ennast sõimata. Ollakse hästi habras. Tuleb täpselt jälgida, millal. (Paus.) Kõige lihtsam on iseennast katki teha. Küsige, kes seda usub. Kahjuks ei ole see sõnakõlks. Teised tapavad sind tükikaupa. Iseendale teed otsa ühekorraga, kui hooletu oled.

Ei ole seda inetust, mida kaugus ei ilustaks. Kõik kunst on distantsi leidmises.

Finally, and most importantly, the results suggest that falling
in love is followed by self-concept change that is not merely
a result of enhanced mood, but represents a change in the
contents of the self-concept that can be appropriately characterized
as an expansion of self and a change in the evaluation of
the self-concept that includes greater perceived self-efficacy and
self-esteem.

Tüdruk: Minul ei ole jumalat. Ma ei saagi endale kunagi jumalat, sest mul pole julgust teda paluda.

Õnnel on alati mingi põhjus, õnnelik ollakse millegi üle, tunde tekitab miski, mis tuleb väljastpoolt. Rõõmul aga ei ole põhjust. Rõõm haarab sind ilma mingi välise ajendita, olemuselt sarnaneb ta päiksega, sest põleb tänu omaenda südame kütusele.

Sest lause ongi tehing minu tunnete ja võimalikult täpse keelelise väljenduse vahel.

Kui muu ei aita, siis aitab analüüs.