Quotes from Triin

Loengus valitses puškinlikult eleegiline meeleolu, kui Peeter Vihalemm joonistas tahvli peale järjest suuremaid rõngaid, mille all ta pidas silmas avaliku arvamuse kujunemise erinevaid etappe – tähelepanu koondumine, kristalliseerumine, polariseerumine. Akna taga oksa küljes lipendas närbunud leht, kuid siis loobus seegi kinni hoidmisest ning hõljus vaateväljast minema.
Ma vaatasin üle kõrval istuva kursavenna õla, kes hoolikalt Vihalemma joonistatud rõngaid kaustikusse kopeeris. Rõngaste alla oli kirjutatud: “Kärpse muna, pääsukese muna, emu muna, jaana linnu muna”.

Ta istus Buckinghami palee ees autosse ja väljus Windsoris, ilma et oleks korrakski lahkunud kapten Crouchbacki ja Kreeta evakueerimise juurest. Ta lendas õnnelikult Šotimaale Tristram Shandy (mõnikord küll ärritavas) seltskonnas, ja kui ta temast tüdis, oli Trollope (Anthony) tal alati käeulatuses. Tänu neile oli ta nüüd leplik ja vähenõudlik reisija. Tõsi, ta ei olnud nüüd alati enam nii täpne kui varem ja õues võis üsna sageli näha varikatuse all ootavat autot, tagaistmel üha pahuramaks muutuv hertsog. Kui aga kuninganna lõpuks kiirustades autosse istus, ei olnud ta iialgi pahur, sest lõpuks oli tal tema raamat.

Kuid nagu te kindlasti teate, ütlevad raamatud harva ette, mida tuleb teha. Raamatud üldiselt üksnes kinnitavad seda, mida te olete, võib-olla enese teadmata, juba ise teha otsustanud. Inimene võtab raamatu kätte selleks, et leida oma veendumustele kinnitust. Raamat nii-öelda lõpetab loo.

Kuigi lugemine kiskus kuningannat kaasa, ei olnud ta siiski oodanud, millisel määral see kahandas tema vaimustumist kõigest muust. On küll tõsi, et järjekordse ujula avamine ei olnud juba varemgi tema südant just hüppama pannud, kuid tegelikult ei olnud tal ka midagi selle vastu olnud. Kui tüütud tema kohustused ka polnud – muudkui külastused ja kätteandmised – ei olnud tal siiski kunagi päris igav hakanud. See oli tema kohus ja kui ta avas hommikul oma päevakavaraamatu, ei teinud ta seda kunagi päriselt ilma huvi ja ootusärevuseta.
Nüüd enam mitte. Nüüd vaatas ta tulevikku ulatuvat aastatepikkust reiside ja ürituste järeleandmatut jada ainult kartusega. Seal oli harva mõni päev, mida ta võis päriselt enda omaks lugeda, ja kaht päeva järjest ei olnud kunagi. Äkitselt oli sellest kõigest saanud takistus. “Ma’am on väsinud,” ütles toatüdruk, kuuldes teda laua taga ägamas. “Teie Maiesteedil on aeg mõnikord jalad seinale visata.”
Ent asi ei olnud selles. Asi oli lugemises, ja kuigi kuninganna seda väga armastas, oli hetki, mil ta kahetses, et oli üldse raamatu lahti teinud ja teiste eludesse astunud. Lugemine oli ta ära rikkunud. Või igatahes rikkunud ta kõige ülejäänu jaoks.

We’re not aware of changing our minds even when we do change our minds. And most people, after they change their minds, reconstruct their past opinion—they believe they always thought that.

One of the major biases in risky decision making is optimism. Optimism is a source of high-risk thinking.

Ma usun, et tuleb ainult niisuguseid raamatuid lugeda, mis sind pistavad ja torgivad. Kui raamat, mida me loeme, ei ärata meid nagu rusikahoop lagipähe, milleks me seda raamatut siis loeme? Et ta meid õnnelikuks teeks, nagu Sa kirjutad? Jumal küll, õnnelikud oleksime ka siis, kui meil raamatuid polekski, ja selliseid raamatuid, mis meid õnnelikuks teevad, võiksime hädapärast ise kirjutada. Aga me vajame raamatuid, mis mõjuksid meile nagu õnnetus, mis meile väga haiget teeb, nagu mõne inimese surm, keda me armastasime rohkem kui ennast, nagu aetaks meid laantesse, kõigist inimestest kaugele, nagu enesetapp, raamat peab olema kirves meis jäätunud mere jaoks.

The first thing you do when you sit down at the computer
Let me guess: check the incoming. Check email or traffic stats or messages from your boss. Check the tweets you follow or the FB status of friends.
You've just surrendered not only a block of time but your freshest, best chance to start something new.

We need less information in our lives, fewer choices, and more depth. Eliminating the urgent and Pavlovian pull of the Internet freed me to give priority to what felt truly important.

Up to now, concerns about the influence of digital media on language have centered on the abbreviations and emoticons that kids use in instant messaging and texting. But such affectations will probably prove benign, just the latest twist in the long history of slang. Adults would be wiser to pay attention to how their own facility with writing is changing. Is their vocabulary shrinking or becoming more hackneyed? Is their syntax becoming less flexible and more formulaic? Those are the types of questions that matter in judging the Net’s long-run effects on the range and expressiveness of language.